Ei ema ega isa ole veel koju jõudnud. Ann viib koolikoti oma tuppa ja läheb mõttesse vajunult kööki. Ta on väsinud nendest saladustest ja intriigidest, mida viimasel ajal üle mõistuse kokku kipub kuhjuma. Mis on teoksil Gregoril ja Martenil? Mis põrguma äri see on, mida nad ajavad, miks on Marten nüüd selline imelik, mis lugu nende rahadega on? Miks ta algul laseb Gregorile öelda, et raha ei saa, siis aga lõpuks annab ikka järele? Pealegi on Annil hirm, hirm oma sõprade pärast: millesse nad küll ennast mässinud on, mis tüüpidega see äri neil küll käib, et nüüd lausa nende elu ohus on? Mõte, et Gregor võiks surma saada, ajab tal kõhus kõik keerama. Appi!
Ta kõnnib närviliselt mööda korterit ringi. Neil on abi vaja, see on selge. Kellegagi peaks rääkima, kellegagi aru pidama, mõne täiskasvanuga, kes ehk sedasorti asjadest rohkem teab – aga kellega? Villem on kaugel, Võsul, ja telefoniga seda juttu ei aja. Emal on niigi siiber nende viimase aja seiklustest ja pealegi vaevalt ta mõikab midagi taolisest äriajamisest. Peale kõige muu võib ema reageerida täiesti ettearvamatult, näiteks kohe politseisse tormata ja teatada, et tema tütre sõpru plaanitakse mõrvata. Isa? Mida teab sellistest asjadest pangatöötaja? Ja mida ta üldse teha saaks?
1 comment:
Parandasin jutu ära.
Post a Comment